Te võib-olla ei usu seda, aga ma olen umbes 300x lendavast lennukist langevarjuga välja hüpanud. Kui te arvate, et langevarjuga hüppamiseks peab väga julge olema, siis selles on kindlasti mingi osa tõtt sees, aga ka hüpates võivad igasugu uskumatud hirmud olla. Mul näiteks oli alati väga hirmus lendava lennuki ukse taha ronida, sest ma kartsin alla kukkuda. Kuigi mul oli ju ometi alati langevari seljas ja alla kukkumisest poleks suurt midagi juhtunud, aga näe - mina kartsin

Hüppamise jätsin ma ühel hetkel maha, sest tundsin et mulle aitab. Olen ka naljaga pooleks öelnud, et nüüd saan oma oma adrenaliini hoopis improlavalt kätte ja kuigi see on nali, siis on selles oma tõetera sees.

Sellest ja muudest teemadest tuleb meil juttu ka minu tänase külalise Aivariga, kes on samuti pikalt langevarjuga hüpanud nii lennukist kui ka igasugu muudelt objektidelt - näiteks alles äsja hüppas ta alla Tallinna teletornist. Lisaks on ta ka “Järgmise korrani” improgrupi liige, VGT näitleja ja muidu ka igati tore inimene.

Kuuleme ka sellest kuidas Aivari elu esimeses improstseeni oli vaja tulekustutit, räägime meestest ja nende emotsioonidest, peatume Meisneri tehnikal, ning saame teada, et kuidas reageerivad Aivari sõbrad, kui nad kuulevad, et ta näitlemisega tegeleb

Impros saavad kokku väga erinevad isiksused: IT-inimesed ja loovinimesed, tehnikud ja poeedid, testijad ja õpetajad, piloodid ja põllumehed.

Me saame kokku ja me mängime, areneme ja muutume koos. Just niimoodi, justkui mängeldes, saame me paremaks ning tuletame endale meelde, et mis see ikkagi on mis meid kõiki inimeseks teeb ja omavahel ühendab.

Mina näiteks olen IT-inimene, mulle meeldib väga arvuti taga istuda. Minu tänane külaline - Maarja - on aga teatritaustaga loomeinimene ja ta pigem ehk ei taha arvuti taga olla.

Ja kuigi me pealtnäha oleme väga erinevad inimesed, siis leidsime tänase intervjuu käigus nii mõndagi ühist ja paeluvat

Saame ka teada, et milleni võib viia ägedalt disainitud visiitkaart, meenutame Meelise nimelise improgrupi saamislugu, mõtiskleme publikuga suhtlemisest, arutame positiivse tagasiside olulisusest ja kuuleme, et mida kõike võib leida raudukse tagant.

Igasugu ustega on nimelt nii, et mõnikord esimesel katsel on nad kinni, kuid sellest ei tasu end heidutada lasta ja tuleb proovida uuesti, sest järgmine kord on seesama uks äkki juba lahti

Mõne kuu eest osalesin ma peaasi.ee korraldatud Vaimse Tervise Impro üritusel Tartus Alexela loomelaval. Too päev lõppes mitmest osast koosneva improetendusega, mille vahele erinevad inimesed rääkisid publikule oma loo sellest, et kuidas impro neid elus aidanud on.

Mina olin on üks neist inimestest seal ja rääkisin oma esinemishirmust üle saamisest. See oli minu jaoks väga eriline esinemine, sest näiteks improt tehes ma mängin karakterit ja see ei ole päris mina; tööst rääkides ma esindan oma tööandjat ja see ka ei ole päriselt mina - aga seal laval ma olin päriselt mina ise, rääkisin endast ja see oli väga eriline ja meeldejääv kogemus.Mina olin üks nendest monoloogipidajatest seal ja minu tänane külaline, Anna-Liisa oli teine - ta on täna päriselt siin ja tal on oma unikaalne lugu ja kogemus, millest täna ka lähemalt kuuleme

Räägime ka lavaluulest ja lavaluule slämmidest, saame teada mida Anna-Liisa enne stseeni minekut mõtleb, käime ära kohas tahtmise ja mitte-tahtmise vahepeal ning mõtiskleme stereotüüpide mängimisest laval