Impros saavad kokku väga erinevad isiksused: IT-inimesed ja loovinimesed, tehnikud ja poeedid, testijad ja õpetajad, piloodid ja põllumehed.

Me saame kokku ja me mängime, areneme ja muutume koos. Just niimoodi, justkui mängeldes, saame me paremaks ning tuletame endale meelde, et mis see ikkagi on mis meid kõiki inimeseks teeb ja omavahel ühendab.

Mina näiteks olen IT-inimene, mulle meeldib väga arvuti taga istuda. Minu tänane külaline - Maarja - on aga teatritaustaga loomeinimene ja ta pigem ehk ei taha arvuti taga olla.

Ja kuigi me pealtnäha oleme väga erinevad inimesed, siis leidsime tänase intervjuu käigus nii mõndagi ühist ja paeluvat

Saame ka teada, et milleni võib viia ägedalt disainitud visiitkaart, meenutame Meelise nimelise improgrupi saamislugu, mõtiskleme publikuga suhtlemisest, arutame positiivse tagasiside olulisusest ja kuuleme, et mida kõike võib leida raudukse tagant.

Igasugu ustega on nimelt nii, et mõnikord esimesel katsel on nad kinni, kuid sellest ei tasu end heidutada lasta ja tuleb proovida uuesti, sest järgmine kord on seesama uks äkki juba lahti

Mõne kuu eest osalesin ma peaasi.ee korraldatud Vaimse Tervise Impro üritusel Tartus Alexela loomelaval. Too päev lõppes mitmest osast koosneva improetendusega, mille vahele erinevad inimesed rääkisid publikule oma loo sellest, et kuidas impro neid elus aidanud on.

Mina olin on üks neist inimestest seal ja rääkisin oma esinemishirmust üle saamisest. See oli minu jaoks väga eriline esinemine, sest näiteks improt tehes ma mängin karakterit ja see ei ole päris mina; tööst rääkides ma esindan oma tööandjat ja see ka ei ole päriselt mina - aga seal laval ma olin päriselt mina ise, rääkisin endast ja see oli väga eriline ja meeldejääv kogemus.Mina olin üks nendest monoloogipidajatest seal ja minu tänane külaline, Anna-Liisa oli teine - ta on täna päriselt siin ja tal on oma unikaalne lugu ja kogemus, millest täna ka lähemalt kuuleme

Räägime ka lavaluulest ja lavaluule slämmidest, saame teada mida Anna-Liisa enne stseeni minekut mõtleb, käime ära kohas tahtmise ja mitte-tahtmise vahepeal ning mõtiskleme stereotüüpide mängimisest laval

Mulle improt tehes mõnikord meeldib enda kogemusi tükkideks lahti võtta ja analüüsida - et mis täpselt toimus, miks ma just selliseid käike tegin ja kas oleks saanud kuidagi teistmoodi ka.

Alati ma seda ei tee, mõnikord on vaja ka lihtsalt tunda ja tunnetada, ent siiski tunnen et selline analüüs aitab mul nii ennast arendada, kui ka erinevaid teemasid sügavuti mõista - lõpuks olen ma ju väga suure osa oma elust olnud programmeerija

Sama saab öelda ka minu tänase külalise Jürmo kohta, kes on üks Ruutu10 asutajaliikmetest ja olnud ka väga pikalt programmeerija

Kuuleme ka asjadest kinni hoidmisest, saame teada kuidas Inglise kolledž ning Chicago Jürmot muutsid, õpime rohkem tegevuste kohta, mis impro raskeks teevad ning proovime lahti mõtestada kana kitkumist

Lingid:

https://en.wikipedia.org/wiki/Infinity_Train

Mõnikord teeme me elus tegevusi, mis võivad teistele tunduda arusaamatu või uskumatuna. Tundugu see siis üle mõistuse keerulisena, petlikult lihtsana, või siis lihtsalt arusaamatuna. Näiteks pealtnäha lihtsate tegevuste taga on sageli väga palju ränka, kuid nähtamatuks jäävat tööd. Ja nii mõnigi tegu saab tehtud pelgalt sellepärast, et see on kellegi jaoks oluline. See sisemine motivatsioon on üks tugevamaid jõude, mis olemas on.

Minu tänane külaline Rahel Otsa on just selline inimene, kes teeb tegusid, sest need on talle olulised. Rahel on juba 15 aastat tegelenud improga ja seda õpetanud, ta on asutanud omanimelise improkooli ja toonud Eestisse paljusid toredaid juhendajaid välismaalt. Ta on ka tuntud üle maailma, õpetades improt erinevates kohtades ja osaledes rahvusvahelistel improfestivalidel juhendajana. Eestis on ta korraldanud rahvusvahelist improfestivali nimega Tilt. Ja see on vaid väike osa tema saavutustest. Lisaks kõigele on Rahel ka mõnusalt tore inimene.

Räägime täna rahvusvahelise improfestivali korraldamise telgitagustest, koostööst eestlaste vahel, veini ja veenmise rollist otsuste tegemisel ning sellest, kuidas õpetajad õpivad.

Rahel Otsa improkool: https://improkool.ee/et/

Tilt festivali etenduste salvestused: https://www.youtube.com/@tiltimprovfestival

Tavaliselt on mul igas saates külas üks improkogemusega inimene, kellega ma intervjuud teen - sellest tuleb ka podcasti nimi: “Impro ja inimesed”. Siiani olen rääkinud 23 erineva inimesega ja tunnen, et nüüd on käes sobiv hetk korraks uut proovida ja juba tehtud intervjuudele tagasi vaadata.

Impros me teeme stseene, laseme fantaasial lennata, loome olukorrad ja karakterid ja siis mängime. Kõik improviseerijad tahaks stseene võimalikult hästi teha ja mõnikord tulebki kõik super hästi välja, teinekord jälle jääks nagu midagi puudu. Mõnikord on naljakas, teinekord hoopis tõsine, mõnikord tundub kohmakas, teinekord jälle täiega põnev ja kaasahaarav

Aga kuidas siis ikkagi teha head stseeni? Mis on see, mis teeb ühe stseeni heaks või huvitavaks? Olen seda küsimust mõne külalise käest otse küsinud, teised jälle on sellest rääkinud läbi isiklike kogemuste

Paningi kõik selle ühte saatesse kokku - ehk nüüd järgnevad erinevate improviseerijate mõtted, nägemused ja mälestused sellest, et milline on hea, põnev või meeldejääv stseen

Ühel hetkel oma elus me lõpetame kooli ja siis tuleb hakata elu elama. Aga kuidas sa tead mismoodi elu üldse elada? Kevadel lõpetad kooli ja sügisel pead juba täiskasvanu olema. Mõned üksikud meist teavad täpselt, teistel ehk valikut polegi, kolmandatel hakkavad otsingud - kuni lõpuks ehk leiame midagi, mis tundub õige. Ja isegi siis võib hiljem veel närima hakata, et äkki ikka polnud päris õige.

Minu tänane külaline on Ruutu10 asutajaliige, improviseerija ja Õpetaja Toivo, kes räägib meile oma otsingutest, rännakutest ja avastustest

Räägime ka soojenduse olulisusest, partneri usaldamisest, impro õpetamisest ning kuuleme ka seda, et kuidas Toivo improstseenidest mõtleb

Ja veel - Toivoga on nii põnev juttu vesta, et me ei märganud ei kraaksuvaid vareseid ega ülelendavad lennukeid - aga salvestusest on neid kuulda küll. Korraks isegi mõtlesin, et teeme uuesti, aga kõik intervjuud siin podcastis on sama unikaalsed nagu improstseenid - neid ei ole võimalik korrata ja ära viskamine oleks kuritegu.

Meil kõigil on elus oma tee, kuigi ega me alati ei tea kus see on ja mõnikord on seda ehk raske nähagi, sest igasugu takistused on ees - näiteks igasugu hirmud ja ärevused. Seetõttu võib nii mõndagi tegemata jääda ja pärast on sellest jube kahju

Improga tegelemine on üks moodus oma takistusi paremini tundma õppida, sest läbi kogemuse, mängimise ja julgustuse me muutume vabamaks, muretseme vähem ning õpime ennast tundma. Niimoodi võib juhtuda, et leiamegi ennast ja oma tee üles. Endal lihtsam elada ja sageli paistab see muutus ka teistele välja. Ja see kõik avab meile uusi ja täiesti ootamatuid võimalusi.

See kõik tuli mulle pähe rääkides mina tänase külalise Ronald-Reigoriga, kellele improteatri kõrval meeldivad veel igasugu kunstivormid: näiteks laulmine, muusika, joonistamine.

Meenutame ka raha loopimist, kuuleme millest tekib impropisik, saame teada kuhu võivad viia metsas olevad sillad ning mõtleme selle peale, et milline võiks olla kaitsevägi, kus antakse ainult soovitusi.

Minu meelest on vahva kuidas improsse satuvad kokku nii erinevad inimesed - mõned tahavad esinemishirmust vabaneda ja julgemaks saada. Teistel jälle julgusest puudu polegi, neile meeldib esineda ja tahavad õppida hoopis teistega rohkem arvestama. Neid põhjuseid on veel ja igaühel on oma põhjus ja see ongi nii tore, sest me kõik oleme omamoodi unikaalsed.

Improt õppides me kõige muu hulgas harjutame koostööd tegema ja teistega arvestama - sest see on impros väga oluline, üksi kaugele ei purjeta. Just see koostöö aitab luua turvalise ja toetava keskkonna, kus me saame areneda nii esinejate kui ka inimestena.

Sellest rääkisime ka minu tänase külalise Sandraga, kes töötab Peaasi nimelises organisatsioonis vaimse tervise edendamisega ja see on üks väga-väga oluline ja inspireeriv töö.

Jutuks tulid ka vaimse tervise ja impro seosed, spontaansuse olulisus, vaikuse ja emotsioonide roll improstseenides ning tasakaalu leidmine nii laval kui ka elus.